Vesikringlid ja Lätimaa

mina tegin ümmargusi kringleid, meenutasid pehmeid barankasid

 ...et mis neil siis ühist on?! Tuleb välja et on! Vesikringlikesed olevat juba vanast ajasti ühed traditsioonilised maiused Läti köögis, aga enne retseptini jõudmist tuleb veidi mu reisimuljeid lugeda  ;)

Mul oli au kuuluda gruppi, kes külastas 28.-29.11.2011 FoodArt programmi raames Lätimaa erinevaid ettevõtteid kes kõik olid seotud toiduainete tootmise või pakkumisega, või siis nende mõlemiga. Reis algas Tartust, siis edasi Põlva, Otepää ja Valga.

Seiklused algasid kohe Eesti-Läti piiril, kus toredad piirivalveametnikud meie seltskonnast kolm noormeest sõna otses mõttes rajalt maha võtsid, õnneks küll mitte päriseks :D põhjus lihtne- poisid ei mõelnud sellele et Läti on ikkagi välismaa ja sinna reisimiseks on tarvis kas passi või ID-kaarti, juhiluba ei ole mingi reisidokument... õnneks piirdus seekord asi hoiatusega ja reis jätkus, kuigi jah, olime tänu sellele umbes tunnike graafikust maas.

Esimene kontrollpunkt oli Anatols talu, mis minule meenutas küll rohkem maitseainete pakkimiskeskust ja kahjuks ei kasutanud nad ka oma toodangus sugugi mitte Lätimaa maitseaineid. Aga see tugev maitseainete lõhn tühja kõhuga inimesele oli ikka väga piinav :D vaatasime, nuusutasime ja ostsime kaasa igasugu kraami ;)

kostüümid selga!

labor, kus segatakse ja testitakse uusi maitseid

tilli pakitakse käsitsi

..ja ükshaaval kinni ka

enamus aineid pakib siiski masin

Kuna me lõhnadest kõhtu mitte täis ei saanud, tuli suunduda lõunasöögile. Pilte ma kahjuks ei taibanud siin teha :( 
Lõuna oli kolmekäiguline - eelroaks põdra ja sealihaga hapukapsasupp, siis ülisuur pearoog- krevettide ja tilliga täidetud kanafileetasku, kõrvale keedukartulid ja kapsasalat. Magustoiduks praetud leivaviilud mee, jäätise ja maasikamoosiga. Joogiks sidrunivesi, siirupivesi, kohv ja tee. 
Aga kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, siis minule see toit vaimustust ei tekitanud, pigem pettusin. Mulle oleks meeldinud kui palju rohkem sellest menüüst oleks kodune ja naturaalne... no kasvõi siirupivesi oleks võinud olla olemata ja kohvikoor ka päris, rääkimata siis saiast-leivast...aga see on juba minu probleem :D 


Kõhud täis, tuli leppida tõsiasjaga et kõikidesse reisiplaanis olnud kohtadesse me mitte kuidagi ei jõua. Valida tuli hirvekasvatustalu ja veinitalu vahel. Enamus oleks küll eelistanud veinitalu vaatama minna, aga kuna üks reisiseltskonna liige oli tulnud just eesmärgiga saada kontakt hirvekasvatajaga, siis otsustasime suunduda just sinna. Tee sinna tundus koletult pikk, ilmselt seetõttu et väljas oli juba kottpime ja vihma sadas. Kohale jõudes ootas meid hoone, kus oli näha igasugu hirvede ja põtrade sarvi... hirved jäid kahjuks nägemata :( 

väike osa müügiks olevatest sarvedest

Veidi pettunult suundusime järgmisse kohta, milleks oli Mazdzervite Lihaklubi külastus.
Vot see oli elamus!! Kõigepealt pakuti meile puljongit ja pirukat ja siis läks küpsetamiseks. Mulle meeldis see kuidas peremees viskas jope seljast ja sõnas, et see on selleks et meil külm ei oleks :D aga väljas oli jube külm ja tuul tahtis juuksed ka peast minema viia. Kui liha oli küps, milleks ei kulunudki rohkem kui 5 minutit, hakkas degusteerimine. Ja kõik see aeg rääkis peremees, milline muskel ja milline küpsetusaste ja eestlaste ülistamist jätkus ka igal sammul :D Kui me juba piisavalt ära olime külmunud, siis kutsuti meid sauna, ei me ei saanud lavale ega vihtlema, vaid istusime lauda ja hakkasime sööma. Alustasime burgerist ja siis läks erinevate lihatükkide söömiseks. Sõime ära ilmselt terve veise, meid oli vist 21 hinge kui ma nüüd õieti mäletan. Tunnistan ausalt, esimesed tükid olid tõeliselt head ja sõin neid isukalt, aga lõpus ei suutnud mina enam ühtki ampsu võtta, juba lihatüki nägemine oli valus :D Aga selle pere koertest hakkas mul küll kahju, nad ju lausa veeresid!

kõik on ratastel, auto järelhaagis

degusteerimiseks valmis!

peremees üritab meid harida ;)

laud ootab!

Kõhud kurguni liha täis suundusime oma ööbimiskohta hotelli „Wolmars“. Magada oli nii täis kõhuga küll väga raske ;)

Hommik algas varakult ja korraliku muna-liha hommikusöögiga... mina valisin targu müsli jogurtiga, lihaisu oli kuhugi kadunud :D


Esimese asjana suundusime aga lihakonserve valmistavasse talusse, mis välisel vaatlusel tundus lihtsa eramuga. Siin ei lubatud kahjuks pilte teha, küll aga saime kaasa osta erinevaid konserve. 


Nüüd pidi tulema reisi kõige magusam osa ehk sõit kooke-küpsiseid tootvasse talusse, aga kahjuks selgus et neil pole võimalik meid vastu võtta. No ja kas te tõesti arvate, et mu hari ei läinud punaseks...krt, sellepärast ma üldse tulla tahtsingi! 
Aga ok, pole midagi, jogurt kõlbab kah :D  Järgmine kontrollpunkt siis piimatalu, kus tehakse ka jogurteid. Nägime nii jogurtitootmisruume kui ka lehmi :D

valik toodangust

nii valmib jogurt, õigemini hakitakse ploome

kostüümid ikka ka, sõrataudi kaitseks ;)

Kotid erinevaid jogurtitopse täis suundusime veskisse. Tunnistan üles, ma ei suutnud seal veskis pikalt ringi käia kuna see oli viltuse põrandaga ja ma jäin lihtsalt merehaigeks :D 

veskis leidus ka selliseid "jahukotte"

Kui ringkäik veskis oli tehtud, siis asusime jahuga möllama, õigemini küll taignaga. Nimelt väänasime vesikringleid. 

rullivad..

väänavad

keedavad

pintseldavad

mmm.......ja ongi valmis

Peale seda rasket tööd suundusime lõunasöögile, mis üllatas oma lihtsuse ja puhta maitsega. Iseküpsetatud leib ja sai olid soojad ja superhead. Sõime siis mulgiputru praesibulate ja suitsupeekoniga, magustoiduks imepisikesed pannkoogid erinevate mooside ja meega. Jõime mõnusat ürditeed. 

väga maitsev!

kiitus küpsetajale, sest need olid imepisikesed ja head!

Kõhud head-paremat täis, veel üks väike kommipeatus kaubanduskeskuse juures ja alustasimegi sõitu kodumaa poole.

Siinkohal jagan lõpuks ka retsepti, mille andis meile veski perenaine (niipalju kui mul meelde jäi) ja mille ma ka kohe kodus ära proovisin, toimis küll. Perenaise salanipiks oli eelkergitusega taigen.

75 kringlikest

50 g presspärmi
500 ml piima
1 tl soola
8 spl suhkrut
100 g võid (sulatada)
1 kg nisujahu

Peale:
muna
köömneid või meelepäraseid seemneid

Hõõru pärm suhkru ja soolaga vedelaks, lisa käesoe piim ning sega juurde umbes pool jahust. Sega ühtlaseks ja pane see vedel taigen kaetuna sooja kohta 20 minutiks kerkima.
Lisa kerkinud eeltaignale sulataud või ja ülejäänud jahu. Sõtku üsna sitke tainas, tunduvalt kõvem kui tavaline saiatainas. Jäta kaetuna sooja kohta umbes tunniks kerkima. 
Veereta tainast rullid, vormi neist kringlid. Siis keeda neid 2-3 korraga (nagu potti mahub, arvesta et nad paisuvad) vees seni kuni on ilusti paisunud ja tõusevad vee pinnale, siis tõsta vahukulbiga välja. Laota võitatud ahjuplaadile, jättes veidi kerkimisruumi ikka ka. Määri pealt munaga ja puista peale kas köömneid või seemneid või jäta paljaks. 
Küpseta eelkuumutatud ahjus 230-kraadi juures umbes 10 minutit kuni kringlikesed on pealt kergelt pruunid.
Lase rätiku all jahtuda, sest soojalt on nad liiga head ja saavad kiirelt otsa :D